TIIT MADISSON: Solaris kui neoliberaalse Eesti “edukuse” sümbol

TIIT MADISSON: Solaris kui neoliberaalse Eesti “edukuse” sümbol


Lisatud: 23. oktoober

Sellest on juba mitu nädalat, kui juhtusin telekast nägema Solarise keskuse avamist. See näis olevat mingi Eesti suursündmus. Kohal olid ka tähtsad poliitikud, rikkurite kihi esindajad ja teised tegelased, keda kombeks eliidiks kutsuda. Kes kõik rahulolevate nägudega lõid omavahel kokku šampuseklaase, ümberringi glamuur ja luksus. Kogu avamise üritusest oli tehtud üks suur show, mida lihtkodanikud teleri vahendusel massiivse reklaamiga jälgima olid kutsutud. Kodanik vaatas ja kiitis, endal ila suunurgast tilkumas. Tegu oleks olnud nagu liberaal-demokraatliku Eesti kõige olulisema kultuuriobjekti avamisega, mis sümboolselt kerkis nõukaaegse ideoloogiaasutuse müüridele. Möödus paar nädalat, kui teatati, et peaaegu meie viimaste aegade edukuse näitajaks pürgivas Solarise “poliitharidusmajas” varises sisse 600 m2 laepinda. Sümboolika missugune. Neile muidugi, kes sellest aru tahavad saada…



Ma ei tea, mispärast - kas sellepärast, et sisuliselt oli uus keskus üle võtmas nõukaaegse eelkäija Karla katedraaliks kutsutava nn poliitharidusmaja funktsioonid - kuid kogu see üritus tuletas meelde Nõukogude Liidu 1980-ndate esimese poole Moskva Kongresside Palees asetleidnud üritusi. Vähemalt keskealised lugejad mäletavad neid vremjasid ja goluboi oganjokkisid, mis demonstreerisid meile Moskva võimsust ja nõukogude inimeste õnne, kel oli võimalik elada kõige paremaks kuulutatud ühiskonnas. Mis siis, et Nõukogude impeerium oli sellal juba sügavas kriisis, riik ei suutnud kõige elementaarsemagagi oma kodanikke varustada, käis ohvriterohke Afganistani sõda, ideoloogilisi vastaseid - dissidente - heideti laagreisse ja hullumajadesse, vanuritest riigijuhid kärvasid üksteise järel. Kuid endise pompöössusega korraldati riigi aastapäevapidusid või näiteks uue aasta vastuvõtmisi, mida võis terve Nõukogudemaa teleri vahendusel jälgida. Homo soveticus pidi uskuma, et kõik on endises korras - riik on suur ja tugev! Ei läinudki palju aega, kui kogu impeerium mürinaga kokku varises. Nendele varemetele taastekkis ka Eesti riik, millest selle kodanikud aga lühinägelikult 14. septembril 2003 uude impeeriumisse ihates loobusid.


Solarise avaüritus oli minu silmis samasugune kremlilik propagandaüritus: silmakirjalik ja võlts, mis pidi vaatajale sisendama meie poliitilise kartelli poolt sisendatavat neoliberaalset ideoloogiat. Nagu oleks kõik meie riigis, õigemini osariigis ja siin toimuvaga kõige paremas korras - sest meie valitsejad on ajanud õiget neoliberaalset turupoliitikat, mis välistab igasuguse riigipoolse sekkumise. Mistõttu kõike peab reguleerima ahnusele rajanev turg. Tõsi, on küll mõningaid viimasel aastal tekkinud raskusi, sest viie rikkama Euroopa riigi hulka me nii ruttu ei pääse, kuid valgus tunneli lõpus juba kindlalt paistab. Kuna oleme olnud nii edukad ja tublid, väljume ka majanduskriisist kõige esimestena, nagu püüavad meile sisendada Ansipid-Laarid ja igasugu kinnimakstud arvamusliidrid. Mistõttu võime lõbusalt jätkata tarbimispidu ja tungelda ostukeskuste “hulludel päevadel”. Olgugi et üks osa ühiskonnast on jäänud sisuliselt kõrvale ja on vaid aja küsimus, mil kõrvalejäänud pool nii suureks kasvab, mil kogu ühiskond lahendamata sotsiaalsete probleemide tõttu kokku kukub.


Valitsejad ja neid usinasti tagantkiitev peavoolu meedia ei märka paljutki, ilmselt ei peagi märkama: nagu tööpuudus Eestis aina ei suureneks, et iga nädal jääb tööta üle 2000 inimese ja tööpuuduse tegelik protsent läheneb kiiresti kahekümnele; nagu uusi kärpe-eelarveid ei tehtaks, mis omakorda kitsendab riigi halduslikku suutlikkust ja kodanike elu-olu; nagu ei oleks me majandusliku kriisiga üks maailmas kõige halvemini hakkamasaav riik, mida aga varjatakse ükskõiksete kodanike eest; nagu ei oleks meil Gini meetodi järgi kõige suuremad käärid rikaste ja vaeste elujärje vahel, kuid kus sellele vaatamata jätkatakse 5% rikkurite igaspidist maksupoliitilist soosimist; nagu polekski meil sisuliselt hävitatud terve rahvuslik majandus, hävinenud väike- ja maaettevõtlus; nagu ei oleks me tuberkuloosi, aidsi ja südamehaiguste suhtarvult Euroopa kolme esimese hulgas; nagu ei elakski meil 20 protsenti peredest alla vaesuspiiri - kusjuures see piir on 5-6 korda madalam kui naabermaal Soomes; nagu ei oleks igal neljandal kooliskäival lapsel koolilõuna ainukeseks soojaks söögikorraks päevas; nagu ei oleks meie eduka riigi pealinn täis kodutuid ja prügikastiinimesi, keda me näha keeldume ja teles pigem elame kaasa kodutute koerte, mitte inimeste saatusele; nagu ei olekski meil vanglakaristust kandjate suhtarv suurim Euroopas; nagu polekski enamus meie rahvast tehtud pangaorjadeks, kusjuures pangandus on oma kasumilt teisel kohal maailmas; nagu ei põgenekski nooremad massiliselt Eestist, sest siin puuduvad ilma heade tutvusteta igasugused perspektiivid; nagu polekski meie nn vaba ajakirjandus allutatud valitsusmeelsetele parteidele, kusjuures maha on vaikitud paljud elulised probleemid; nagu polekski meie praegusest riiklusest saanud omaaegse, 1918. aastal väljakuulutatu grotesk ning demokraatiast rahale tuginev kartelliparteide võim.


Ma olen tüütuseni oma kirjatükkides rääkinud moraali ja eetika teemadel ning korranud oksendamiseni tõsiasja, et iga rahvas väärib oma valitsejaid, sest just valitsejad demonstreerivad oma moraalituse, valelikkuse, ahnuse ja väärikuse puudumisega, et terve meie neoliberaalne ühiskond on sügavalt haige ja Eestist on tehtud selle poliitilis-majandusliku eliidi äriprojekt.


Eestis 15 aastat elanud soomlasest ajakirjanik Sami Lotila on oma kirjutistes meie nõrkustele oma arvamuslugudes tähelepanu juhtinud. Muidugi arvavad enesekindlad eestlased, et mis see “põder” meist ikka teada võib, kuid suurema osaga, millest Lotila kirjutab, peab paratamatult nõusse jääma. Just nimelt väärikuse puudus on see, mis iseloomustab meie poliitikuid, kuid paraku ka enamikku kodanikest. Lotila kirjutab eesti poliitikute kohta, et väärikalt käituv poliitik on sama haruldane nähtus kui oma aedikut koristav põrsas. Selle ja palju muuga soomlase poolt kirjutatust on nõus need eestlased, kes mõnda aega elanud teistes ühiskondades. Kriisisituatsioonides löövad meie ühiskonda tabanud haiguse sümptomid välja veelgi selgemalt. Nähtavaks saab ka valijate tegelik rumalus, mida nägime viimaste kohalike võimuorganite valimiste ajal, konkreetselt nn peibutuspartide osalemisel ja nende valituks saamisel.


Peibutuspartidena esinesid nendel valimistel edukalt riigikogu liikmed, ministrid ja europarlamendi saadikud. Riigikogulastest valiti Tallinna volikokku: Jüri Ratas, Vladimir Velman, Kadri Simson, Mailis Reps, Evelyn Sepp, Lauri Leesi, Enn Eesmaa ja Rein Ratas Keskerakonnast, lisaks europarlamendi saadik Vilja Savisaar; reformierakondlastest Taavi Rõivas, Ülle Rajasalu, Keit Pentus ja Maret Maripuu ning Kristiina Ojulind Euroopa Liidu Parlamendist. IRL-ist valiti Tallinna volikokku Mart Laar, Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Erki Nool, Andres Herkel, Toomas Tõniste; sotsidest Peeter Kreitzberg, Eiki Nestor, Nelli Privalova ja Hannes Rumm. Valituks said Tallinnas veel valitsuse ministrid Urmas Paet, Juhan Parts, Henno Pevkur, Laine Jänes, Rein Lang ja Siim Valmar Kiisler. Tartust pääsesid “heade mõtete linna” volikokku riigikogulased Aadu Must ja Aivar Riisalu Keskerakonnast; reformierakondlane Hannes Astok; rahvaliitlane Karel Rüütli; Margus Tsahkna, Peeter Tulviste ja Ene Ergma IRL-ist; Heljo Pikhof sotsidest. Pärnakad valisid ennast valitsema riigikogulased Trivimi Velliste (IRL), Väino Linde (RE), Mark Soosaare (SDE).Tähelepanuväärne on pärnakate puhul veel see, et Trivimi Velliste on Pärnu volikokku kandideerinud ja sinna valituks saanud kõigil taasiseseisvumisele järgnenud valimistel, kuid pole seal tundigi viibinud. Kuid isamaalise meelsusega pärnakad valivad teda sinna jäärapäise järjepidavusega ikka ja jälle.


Proovisin Pärnu ajalehes valimispropagandaks antud leheruumil valijale südamele panna, et viletsas rahalises seisus olevas Pärnus ei ole võimalik suuri rahalisi ressursse nõudvaid lubadusi teoks teha, mistõttu tuleb suhtuda skeptiliselt parteide antavatesse lubadustesse. Iseloomustasin, nagu ka EIP nimekirja esinumber Sven Sildnik ja Ausa Pärnu esinumber Martin Helme, valijate põhimassi mõttelaiskadena, mistõttu meid valitsevadki ebaausat ja omakasupüüdlikku poliitikat ajavad parteid. Püüdsime selgeks teha vajadust ühiskonda eetilisemaks ja ausamaks muuta. Asjata vaev!


Ajakirjandusest läbilipsanud andmeil osales kohalike võimuorganite valimistel 85 riigikogu liiget. Riigikogulasi kasutasid peibutuspartidena kõik riigikoguparteid, välja arvatud rohelised, kes valija nõtlemisvõime ülehindamise eest ka sellesama rumala valija poolt karistatud said, mida masendunud rohelised valimiste päeva järgnevas pressiteates ka tunnistasid.


Raske on mõista eestimaalastest valija mõttekäiku, kes andsid oma hääle riigikogulase, ministri või koguni europarlamendi saadiku poolt. Eeldavasti taheti valima minnes linna või valla valitsemise kvaliteeti kui mitte parandada, siis vähemalt sellisena säilitada ja samas kirjutatakse valimissedelile riigikogulase, ministri või koguni eurosaadiku järjekorranumber!


Teadupoolest seadus ei võimalda osaleda kahe valitava võimuorgani töös, kuna võib tekkida huvide vastuolu. Seega tuleb riigikokku valitud saadikuil valida, millise valitava organi töös nad soovivad osaleda. Kas mõni Jüri Ratasele või Taavi Rõivasele oma hääle andnu tõesti tõsiselt mõtles, et nimetatud noormehed lahkuvad riigikogust 60-tuhandelise palga pealt ja istuvad pealinna volikogu toolile? Kui nii ei arvatud, siis küsiksin kiuslikult, et mille kuradi kohaga küll mõeldi? Veel masendavam on lugu ministrite või europarlamendi saadikuga, kes valituks said. Kuna enamiku valijate IQ tundub olevat väga madal, siis kirjutaski Nõmme raadio toimetaja Margus Lepa ühes netikommentaaris: “Kui valimised midagi muudaksid, siis kaotataks need igal pool kohe ära!”


Julgen kindlalt väita, et kui ühiskond ja selle liikmete moraal ja eluväärtused on paigas, on ka ühiskond enamasti stabiilne ja õnnelik, millest omakorda tulenevad innovatiivne ja arukas mõtteviis ning ühiskonna jõukus. Kindlasti on selliste ühiskondade kodanikkonnal ka julgus võidelda oma õiguste eest, kui neid püüab keegi kitsendada. Kui ühiskonnas ei ole mõisted nagu õiglus, moraal ja väärikus kinnistunud, siis valitseb rahva hulgas argus, ükskõiksus, solidaarsuse puudus - kus autoriteetideks peetakse seda, kel rohkem raha ja võimu, mitte tarku kõlbelisi inimesi ja idealiste.


Miks me siis imestame, et kuna enamikul eestlastest puudub nii väärikus kui moraalsus, siis valitsevadki meid enamikule väärilised - kaabakad ja pätid, kes on riigist teinud oma hästi elamise projekti, mida mainstream-ajakirjandus väsimatult tagant kiidab ja millele keskmine kodanik juhmi näoga kaasa noogutab või paremal juhul taskus rusikat hoiab.


Kuna paljukiidetud demokraatia on Eestis ammu juba mandunud klikivõimuks, kus rumalat, mõtlemisvõimetut, haugimälulist, ükskõikset ja orjameelset rahvamassi manipuleeritakse raha ja võimule allutatud meedia abil, siis ei ole lootustki, et niipea pääseksid võimule idealistlikud või aatelised inimesed. Mistõttu peame ilmselt ootama mingit murrangut eesti inimeste mõttemaailmas.


See murrang võib aga väliste tegurite tõttu saabuda varem kui me oodatagi oskame…