Emotsioonitsemise võib kokku võtta üsna lühidalt: Kiis paneb süüks, et mitte kõik ajakirjanikud ei mõtle nii, kuidas tema tahab. Ei rooska praegust koalitsiooni, valitsust ja peaminister Andrus Ansipit sellise hasardiga kui temale meeldiks.
Siit võib järeldada, et Kiis pole midagi kuulnud sõnavabadusest. Ta ei tea, et EL-i põhiõiguste järgi (harta punktid 10 ja 11) on kõigil õigus eriarvamusele, arvamuste paljususele, õigus olla teistsugune. Erinevalt Margus Kiisist pole tema poolt vihatud ajakirjanikud võtnud endale õigust nõuda opositsionääride tasalülitamist.
Kiis nagu ei teaks, et meil on piisavalt arvamusliidreid, kes ei jäta kunagi pildumata teravaid kriitikanooli valitsuse ja praeguse koalitsiooni suunas. Silmapaistvamad neist on
Juhan Kivirähk ja sotsiaaldemokraat, poliitik ning igapäevane meediastaar
Eiki Nestor. Ja see on hea, et meie ajakirjanduses on esindatud nii vasakliberaalid kui ka tasakaalustatud hoiakutega arvamusliidrid. Nende hulka kuulub ka
Anvar Samost.
Aga ebademokraatlik on see, et ajakirjanduses (osalise erandina Delfi) tõrjutakse rahvuskonservatiivset maailmavaadet. Ja seda olukorras, kus rahvaküsitlustest paistab, et üldsuse meelsus on rahvuslik-konservatiivne. Selle maailmavaate esindajad peavad koguni taluma vasakpopulistidest äärmuslaste poolset diskrimineerimist, intrigeerimist, isiklike ründeid, ähvardusi ja repressiooniohtu. Konservatiivide seisukohti mõni nn kvaliteetleht keeldub avaldamast.
Mõni aeg tagasi julges üks
Tartu Ülikooli õppejõud kritiseerida ühe vähemuse pealetükkivat eneseupitamist, nende ideoloogia reklaamimist. Ta langes intrigandi ohvriks. Ründaja nõudis koguni tema vallandamist õppejõu ametist. Tänaseni on mehe suu lukus.
Varasemast meenub, kuidas tunnustatud meditsiiniala ekspert ja autoriteet pomises saalis istudes midagi ühel konverentsil. See ei meeldinud tema kõrval istuvale „demokraadile”. Tõusis pöörane kära, sõim ja ähvardused. Mees oli rängalt traumeeritud.
Veidi üle aasta tagasi julges üks minister väljendada mõtteid, mis pani vasak”liberaalse” vähemuse sallimatusest lainetama. Lubati kohtusse kaevata. Täna ta enam minister ei ole…
Kõige õrjetum, et see võib olla alles algus. Kas liigume
Põhja-Koreasuunas? Kas Margus Kiis ja kõik need, kes nõuavad teisitimõtlejate „käibelt” kõrvaldamist, kiirendavad liikumist?
Kohe näete, kuidas „sallivad” ja „edumeelsed” isiklike rünnete, solvangute ja ähvardustega ka mind kommentaarides kostitavad. Ent kas neil maksab nii endast välja minna ajal, kui maailmas tunnustatud finantsanalüütikud meid teistele arenenud riikidele eeskujuks toovad? „Eesti on paremas majanduslikus seisus kui enamik EL-i riike”, möönavad nad. Isegi paljukiidetud Soome peab iga päev ainuüksi välisvõlgade intresse maksma 22 miljonit eurot. Seda loevad ka paljud soome asjatundjad üsnagi kergemeelselt kaotatud rahaks. Aga selle kõige mõistmine käib kodukootud kaikakriitikutele lihtsalt ülejõu. Kõlbluse ja intellekti devalveerimise tagajärjed on muutumas julgeolekuriskiks.
Eeskätt mudaloopijaile olgu veel teada, et mul puudub isiklik motiiv rünnatud ajakirjaniku kaitsmiseks. Ma ei tunne Anvar Samostit, pole temaga sõnagi vahetanud. Mina võitlen meie ajakirjanduse ühenäoliseks tampimise ja teisitimõtlejate tagakiusamise vastu.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ulle-madise-voiks-kokku-leppida-et-parlament-ei-ole-pohitookoht.d?id=63685890
