Taliga: inimesed kannatavad ebaõigluse vaikides välja
19.10.2010 17:12
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Harri Taliga hinnangul streigitakse Eestis vähe, sest meie kodanikuühiskond on alles lapsekingades ja Eesti inimestel napib eneseusku ning ebaõiglus kannatatakse vaikides välja.
Hollandi uudisteagentuuri ANP vahendatud uuringust selgus, et Eesti töötajad streigivad teiste Euroopa riikide töötajatega võrreldes oluliselt vähem, kirjutas dutchnews.nl. Streigiedetabelit juhtisid Taani, Belgia ja Prantsusmaa ning tabeli lõpus olid Luksemburg, Slovakkia, Leedu, Eesti ja Austria.
Taliga hinnangul napib Eesti inimestel eneseusku, et ühiselt tegutsedes on võimalik muuta asjade kulgu ja eduka kodanikualgatuse positiivset kogemust. Tema arvates on seda mingil määral võimendanud erakonnad, püüdes jätta muljet, et kõigi probleemide lahendamine on nende kätes.
«Tegelikult sõltuvad palk ja töötingimused konkreetsel töökohal erakondadest väga vähesel määral, kui üleüldse,» toonitas ta.
Pole almuse küsimine
Taliga tõstis esile, et rohkel streikivates riikides nagu Prantsusmaa, Belgia ja Taani, pole heaolu lihtsalt tekkinud, vaid nende riikide inimesed on oma tööalased õigused, korralikud palgad ja sotsiaalsed tagatised endale välja nõudnud.
«Ja see pole mitte almuse küsimine, vaid töötajad soovivad saada õiglase osa nende igapäevase tööga loodud rahvuslikust rikkusest,» selgitas Taliga. «Süsteem toimib, sest pidev seismine enda õiguste eest on nendes ühiskondades kujunenud tavaks, enesestmõistetavaks.»
Taliga hinnangul oleks nende riikide elanikel meie passiivsust ja kõigega leppimist väga raske mõista. Samas toonitas Taliga, et Eestil on Lääne-Euroopa riikidega võrreldes väga lühike turumajanduse kogemus – napilt paarkümmend aastat.
«Samuti oleme me väga noor riik, mistõttu on ka meie kodanikuühiskond alles lapsekingades,» sõnas ta. «Võib öelda, et kuigi paljud pole oma tööeluga rahul, ei ole veel piisavalt omaks võetud seda arusaama, et enda huvide eest tuleb ise väljas olla ning ükski hea onu või tädi kõrvalt seda ei tee.»
Äärmuslik samm
Taliga rõhutas samas, et streikimine on alati äärmuslik samm, mida üldiselt kasutatakse vaid juhul, kui kõik muud läbirääkimiste ning konflikti lahendamise vormid on ammendunud, kuid tulemust pole.
Tema sõnul pole streikimine kindlasti eesmärk omaette ja olukorda, et Eestis vähe streigitakse, võiks normaalseks pidada juhul, kui inimesed oleksid rahul eelkõige oma töö ja palgaga, nende arvamuste ja seisukohtadega arvestatakse nii tööl kui riigivalitsemises.
«Paraku see nii pole, ent inimesed ei kasuta ka muid võimalusi aktiivselt väljendada oma kodanikutahet,» arvas ta. «Tõsiasi, et Eestis on vähe streigitud, ei näita seda, et meil valitseb sotsiaalne tasakaal ja inimesed on õnnelikud ning eluga rahul. Kui me ise aktiivsed ei ole, anname vabatahtlikult käest need vahendid, millega me saame lõpptulemust mõjutada.»
Taliga sõnul on reaalsus selline, et inimesed kannatavad sageli ebaõigluse vaikides välja – olgu siis põhjuseks soovimatus saada külge nö õiguste nõudja silti, eristuda teistest, kes olukorraga lepivad, või midagi muud.
Tema arvates tuli madal valmisolek enda eest seista ja vähene streigikogemus kahjuks töölepingu seadust vastu võttes.
«Ei välista, et paljud, kes ei pidanud streiki otstarbekaks, on tänaseks ise kogenud sellesama seaduse ülipaindlikkuse tulemusi,» lisas ta.
Vaja on aktiivset kodanikuühiskonda
Taliga sõnul ei maksa keskenduda aga ainult streikimisele või streigivalmidusele, vaid aktiivse kodanikuühiskonna tekkele ja tahtmisele mitte olla nö vaikiv hall mass.
«Usun, et noor põlvkond on vähem kammitsetud enda kodanikutahte väljendamises, tunneb suuremat huvi osaleda avalikus dialoogis ja soovib tegusalt kaasa rääkida ja võtta sellega kaasnevat vastutust,» sõnas ta.
Taliga hinnangul aitaks kindlasti, kui lisaks kodanikualgatusgruppidele näitaks valmidust kodanikega dialoogi pidada ja seeläbi head eeskuju ka valitsus.
«Täna tutvustab valitsus oma veebilehel küll kaasamise head tava, kuid praktikas eirab süstemaatiliselt sotsiaalpartnerluse põhimõtteid,» väitis Taliga.
Taliga hinnangul napib Eesti inimestel eneseusku, et ühiselt tegutsedes on võimalik muuta asjade kulgu ja eduka kodanikualgatuse positiivset kogemust. Tema arvates on seda mingil määral võimendanud erakonnad, püüdes jätta muljet, et kõigi probleemide lahendamine on nende kätes.
«Tegelikult sõltuvad palk ja töötingimused konkreetsel töökohal erakondadest väga vähesel määral, kui üleüldse,» toonitas ta.
Pole almuse küsimine
Taliga tõstis esile, et rohkel streikivates riikides nagu Prantsusmaa, Belgia ja Taani, pole heaolu lihtsalt tekkinud, vaid nende riikide inimesed on oma tööalased õigused, korralikud palgad ja sotsiaalsed tagatised endale välja nõudnud.
«Ja see pole mitte almuse küsimine, vaid töötajad soovivad saada õiglase osa nende igapäevase tööga loodud rahvuslikust rikkusest,» selgitas Taliga. «Süsteem toimib, sest pidev seismine enda õiguste eest on nendes ühiskondades kujunenud tavaks, enesestmõistetavaks.»
Taliga hinnangul oleks nende riikide elanikel meie passiivsust ja kõigega leppimist väga raske mõista. Samas toonitas Taliga, et Eestil on Lääne-Euroopa riikidega võrreldes väga lühike turumajanduse kogemus – napilt paarkümmend aastat.
«Samuti oleme me väga noor riik, mistõttu on ka meie kodanikuühiskond alles lapsekingades,» sõnas ta. «Võib öelda, et kuigi paljud pole oma tööeluga rahul, ei ole veel piisavalt omaks võetud seda arusaama, et enda huvide eest tuleb ise väljas olla ning ükski hea onu või tädi kõrvalt seda ei tee.»
Äärmuslik samm
Taliga rõhutas samas, et streikimine on alati äärmuslik samm, mida üldiselt kasutatakse vaid juhul, kui kõik muud läbirääkimiste ning konflikti lahendamise vormid on ammendunud, kuid tulemust pole.
Tema sõnul pole streikimine kindlasti eesmärk omaette ja olukorda, et Eestis vähe streigitakse, võiks normaalseks pidada juhul, kui inimesed oleksid rahul eelkõige oma töö ja palgaga, nende arvamuste ja seisukohtadega arvestatakse nii tööl kui riigivalitsemises.
«Paraku see nii pole, ent inimesed ei kasuta ka muid võimalusi aktiivselt väljendada oma kodanikutahet,» arvas ta. «Tõsiasi, et Eestis on vähe streigitud, ei näita seda, et meil valitseb sotsiaalne tasakaal ja inimesed on õnnelikud ning eluga rahul. Kui me ise aktiivsed ei ole, anname vabatahtlikult käest need vahendid, millega me saame lõpptulemust mõjutada.»
Taliga sõnul on reaalsus selline, et inimesed kannatavad sageli ebaõigluse vaikides välja – olgu siis põhjuseks soovimatus saada külge nö õiguste nõudja silti, eristuda teistest, kes olukorraga lepivad, või midagi muud.
Tema arvates tuli madal valmisolek enda eest seista ja vähene streigikogemus kahjuks töölepingu seadust vastu võttes.
«Ei välista, et paljud, kes ei pidanud streiki otstarbekaks, on tänaseks ise kogenud sellesama seaduse ülipaindlikkuse tulemusi,» lisas ta.
Vaja on aktiivset kodanikuühiskonda
Taliga sõnul ei maksa keskenduda aga ainult streikimisele või streigivalmidusele, vaid aktiivse kodanikuühiskonna tekkele ja tahtmisele mitte olla nö vaikiv hall mass.
«Usun, et noor põlvkond on vähem kammitsetud enda kodanikutahte väljendamises, tunneb suuremat huvi osaleda avalikus dialoogis ja soovib tegusalt kaasa rääkida ja võtta sellega kaasnevat vastutust,» sõnas ta.
Taliga hinnangul aitaks kindlasti, kui lisaks kodanikualgatusgruppidele näitaks valmidust kodanikega dialoogi pidada ja seeläbi head eeskuju ka valitsus.
«Täna tutvustab valitsus oma veebilehel küll kaasamise head tava, kuid praktikas eirab süstemaatiliselt sotsiaalpartnerluse põhimõtteid,» väitis Taliga.
No comments:
Post a Comment