Friday, July 30, 2010

Tuumaenergia - "piits või präänik", ehk asjadest ka teises valguses

http://puhaselu.blogspot.com/2009/10/tuumaenergia-piits-voi-praanik-ehk.html

05 October 2009

Ma ei liigita ennast tuumaenergia vastaseks, samas ka mitte pooldajaks.
Nagu ikka, on igal medalil kaks külge.
Märgata tuleks mõlemaid ning äärmiselt rumal oleks lasta ennast vaid medali säraval küljel pimestada.

Eestis on olemas väga head eeldused, et suurem osa meie elektrienergiast toodetaks taastuvenergia baasil. Meil on aastas keskmiselt vaid üks täiesti tuulevaba päev ning kõigest kahe nädala jagu aega, mil tuulegenraatorid ei töötaksid madala efektiivsusega. Päikesepaneele saaks vähemalt 60% tootlikkusega kasutada 2/3 aastast, lisaks hüdrojaamad näiteks laineenergia näol.

Ometigi vaadatakse meil pigem tuumajaama, kui taastuva ja keskkonnasõbraliku energia suunas ning tuumajaama ehitamine on meie energiaplaani juba vargsi sissegi kirjutatud !

Tõepoolest, tuumaenergia on väidetavalt 100% CO2 vaba energiatootmine, kuid nagu siin blogis juba eelpool arutluseks on tulnud - kas CO2 emissiooni vähendamine, vahendeid valimata, on ikka õige ning keskkonnasõbralik ?

Tuumaenergiast rääkides ei saa me üle ega ümber kahest olulisest faktist - uraani kaevandamine ja tootmine ning ohtlike radiokatiivsete jääkproduktide ladustamine.

Vaataks asju kooraks ka sellest vaatenurgast...





Kui vaadata energiatootmist maailmas tervikuna, ei saa märkamata jätta, et praegu tegutsevad 439 tuumajaama toodavad kokku 16% kogu maailma elektrivajadusest, samas kui taastuvenergia baasil toodetakse maailmas kokku 18% vajalikust koguenergiast ning see number aina kasvab !
Ehk siis - terve maailm vaatab üha enam ja enam justnimelt keskkonnasõbraliku taastuvenergia poole ning päris paljud riigid tegutsevad selles suunas, et tuumajaamu sulgeda ning asendada need keskkonnasõbralike taastuvenergiajaamadega.

Miks ?


Üks osa on tuumakütuse kaevandamine ja tootmine ning sellega seonduvad keskkonnariskid ja kahjud, teine ja veelgi olulisem küsimus on aga tuumajäätmed !

Tuumajäätmete ohutu matmine on äärmiselt kallis "lõbu".

Matmistehnoloogia peab tagama tuumajäätmete eraldatuse ökosüsteemidest geoloogilises ajaskaalas, ehk sisuliselt miljoni aasta jooksul. See tähendab, et need tuleks matta näiteks vähemalt 500 meetri sügavusele graniidikihti.
Paraku tähendab see väga suuri kulutusi nii rahalises kui ka keskkonna mõistes.
Suurbritannial näiteks kulub oma tuumajäätmete ohutuks matmiseks kokku ligi 85 miljardit naela !
Muideks - kõik need matmisega seotud kulud tuleb kanda loomulikult lõpptarbijal, ehk siis meil !

Pealegi oleme varem või hiljem fakti ees, et võimalikud sobivad matmiskohad hakkavad lõppema ning sarnaselt praeguse NAFTATIPUGA, seisavad meie lapselapsed siis silmitsi tuumajäätmete matmispaikade "tipu" ehk defitsiidiga.

Kellele on tuumajaama ehitus kasulik, ehk anna näpp saatanale...

Mis on loogilisem - kas see, et me hakkame Eestis uraani kaevandama/tootma või see, et me ostame selle sisse ?

Räägime faktidest.
Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on diktüoneemaarkiliidis.
See on tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim, mis koosneb peamiselt Paleosoikumi mereloomade graptoliitide jäänustest.
Selle varud on Eestis hinnanguliselt umbes 60 miljardit tonni.

Peamiseks kaevanduskohals oleks Ordoviitsiumi ladestu, mis hõlmab suurt osa Põhja Eestist (ca 180 meetri paksuse ladestusena), ehk siis "fosforiidipiirkonnad" (näiteks Sillamäe).
Kui võtta arvesse praegust Uraani hinda ning lisada sinna ka mõningane hinnatõus ja fakt, et et uraani sisaldus argilliidis on keskmiselt vaid 0.03% ei tasu Uraani tootmine ja kaevandamine ennast Eestis mingil moel ära.

Ehk siis 99% tõenäosusega hakkame me ikkagi tuumakütust sisse ostma !



Kõige tõenäolisem valik seljuhul on koostöö VENEMAAGA (ehk siis arvake ise, kelle huvides see tuumajaam on...).
Miks just Venemaa ?
Eestis puuduvad reaalsed võimalused tuumajäätmete matmiseks ja käitlemiseks Soome ja Rootsi seadused ei luba meie tuumajäätmeid aga sinna vedada. Seega - ainus loogiline valik ongi koostöö Venemaaga. Nemad on meile aga juba ette seadnud konkreetse tingimuse - me võtame teie tuumajäätmed vastu vaid juhul, kui te ka tuumakütuse meilt ostate !

Anna näpp saatanale ja ....


Tuumajaamde tõhusus.


Päris sageli räägitakse "uutest tuumaenergia süsteemidest", mis on "veelgi tõhusamad" jne.
Tuletaks siinkohal uuesti meelde, et kõik praegused tuumajaamad toodavad kokku vaid 16% vajalikust koguenergiast ning üha enam riike on otsustanud tuumajaamde sulgemise poolt, samas taastuvenergia osakaal maailma koguvajadusest on juba 18% ning see näitaja on tõusuteel.

Fakt on ka see, et vaatamata väidetavatele "uutele tehnoloogiatele" ja "suuremale tõhususele", ei suudeta täna, aastal 2009, tuumaenergia abil elektrit toota rohkem, kui tuumaenergeetika sünni ajal 1960- tel !



Posted by Tommy at 14:33

No comments: