materialist.netikuller.ee

Tahtsin kasutada pealkirjaks sõna “soojenemine”, kuid tundus, et saab ka säästlikumalt ja mõte ei kao kuhugi. Kui me kogu oma elus jälgiks kuidas vähemaga hakkama saada, säästaks veidi ressursse ja sõnu, siis hakkaks ehk ka vaikselt jahedamaks kiskuma.

Al Gore jutust ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud, kuna ei ole viitsinud lõpuni kuulata. Ta käib ja seletab ja tal on oponendid ja need lükkavad ümber. Kas Al Gore on mind kuidagi mõjutanud? On. Ma keeran nüüd hambaid pestes vee kinni vahepeal. Ausalt! Ma ei tea kas ta rääkis sellest, et vett peab säästma, aga ta mõjus mulle nii. Ta on suutnud oma kaubamärgi õigesti välja mängida ja ta sümboliseerib seda, mis minu mõtetes on roheline maailmavaade. Ja kui roheline, siis järelikult jääaja poolt ning ürgsupi vastu. Vähem süsihappegaasi ja rohkem puhast vett alles jätta.

See ongi see, mida arvamusliidrid tegema peaks. Inspireerima rohelist mõtlemist meis endis. Ei ole vaja plakatitel karjuda loosungeid, et ära ole tomat. Ära ole ise tomat, anna eeskuju!

Seega ma ei tea kas Al Gorel on õigus või äkki on tõde tema oponentide poolel. Võib-olla eksivad mõlemad. See ei ole oluline. Tähtis on see, et nad kõik võitlevad kõik õige asja eest – parema, puhtama ning 36,6kraadise planeedi eest. Gore oponendid lihtsalt ei ole nii kuulsad, et keegi neid teaks. Mul endal tuleb hetkel ainult üks meelde, Hiina. Vist oli, et Hiina arvab teisiti kui Al Gore? Või oli USA ka?

See näitab, et kui sa plaanid planeedi hukka saata, siis jääb sulle see imago külge. Al esindab mu mõtteis puhast planeeti, kuid tööstusriigid mitte niiväga.

Eesti Energia on minu mõtetes siiski pigem Hiina kui Al Gore poolel. Jah, ma olen näinud rohelise energia reklaame, jah, neil on veebileht mida vaadates tahaks midagi istutada. Paraku domineerib mu mõtteis kaevandustes nähtu. Ma tean, et iga pirni põlemine kühveldatakse siiski välja maa seest tohutu sotsiaalprpgrammi raames. Meil on kvoot, ülemaailmne licence to kill, et me võime atmosfääri hävitada palju suudame ja lisaks lubada veidi ka neil, kes meile maksavad. Ehkki üldiselt on vahva, kui sulle makstakse, tekitab see vahel tunde, et nagu ei ole hästi, et like your mother or your dog just died.

Minu enda jaoks on suurim müsteerium Eesti Energia plaan (või reaalsus) elektrit lähiriikidesse eksportida. Meil on elektrit ju puudu. Elekter ei ole meil taastuv ressurss, see tiksub vaikselt oma lõpu poole, kuhu on jäänud erinevatel hinnangutel 25, 50 või sada aastat. Me peaks pirnid kustutama ja vaikselt istuma, et kestaks kauem. Aga me ekspordime ja aina rohkem. Uus merekaabel peaks ennast ära tasuma juba loetud aastatega, kuna meil õnnestb nii rohkem energiat müüa. Kuidas see võimalik on? Korrates Hr Tölpa lihtsat küsimust: “kui alguses oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle…???”. Peale selle taotleme me juurde ka neid kvoote, mida Euroopa liit anda ei taha. No et neid müüa, eksportida. Et saadud raha eest teha elekter odavamaks ja see müüks paremini.

Ja ärge tulge rääkima, et see elekter mis me välismaale saadame on tehtud tuulikus ja selles helisevad inglite hääled. Et meie elektrikapis Kopli keldris vanade korkide vahel säriseb ropp ja räpane põlevkivi elekter, kuid Helsingi säästulambis särab õilsus. Kui te ei tea mis on põlevkivielektri efektiivsus, siis küsige Al Gore käest. Minuarust ta on sellest rääkinud. Või mõni meie oma.

Oleks ma äärmuslane läheksin ja seoksin ennast merekaabli külge. Aga ma ei ole. Ma lihtsalt keeran hammaste pesemise ajaks vee kinni. Ja vahel dušši ka. Ja ma loodan, et ei veeta toru soome, et põhjavett vett eksportima hakata, kuna meil omal on seda ju veel 50ks aastaks.

Need energiadiletandi märkmed panin kirja tänavuse Blog Action Day raames. Lihtsalt väikese toetusena Al-ile.

6 Comments | Posted in » Yldine