Jürgen Ligi

Elektri hind
08.09.2007

Elektri hinna tõstmine on osutunud grupiviisiliseks. Süüdistuse on saanud EE juhatus, kellelt tuli mõte, peaminister, kes sellest ei teadnud ja juhatusega pahandas, nõukogu, kes asja ei arutanud ja polla enamuses saanud arugi, kui neile hinnatõusust räägiti, poliitikud, kes „ühe väga usaldusväärse asjatundja sõnul” EE hävitavat, need, kes hinnatõusu õigustavad, ja need, kes selle vastu räägivad.


Aga roim ise on sooritamata ja hind iendine. On vaid taotlus, mille juhatus esitas energiaturu inspektsioonile ja mida too peab vajalikuks pikki kuid vaagida.

Nõukogu koosolek, millel oldud unised, tegelikult puudutas põgusalt uut hinnataotlust ja kõik said sellest aru. (Peatun sellel erandlikult, sest valekirjeldus on leidnud publitseerimist).

Uued liikmed, kes ei teadnud tava ja kelle hulka minagi kuulun, tegid seepeale ka häält. Üks küsis, kas me otsustame midagi või kuulame ära. Vastati, et pole kombeks otsustada, sest selleks on meil sõltumatu ETI, ja nõukogu pole vaja kurva sõnumiga löögi alla seada..

Teine ütles seepeale, et
1.ei tema ega ta puudunud parteikaaslane põeks otsustamist;
2.sõimata saame nagunii;
3.hinda on püütud isegi alandada koguni koalitsiooninõukogus (2002.a) ehk üdini poliitiliselt.
Poliitilist survet kinnitasid olevad näinud ka vanad liikmed.

Tol koalitsiooninõukogul surus aga linnaisa Savisaar minister Tõnissoni hinda vähemalt 10 senti alandama. Siis rahvas ikka tundvat. Ainult hinnad ja palgad rahvast huvitavat nüüdsel aal. Liina protestis ja ägas, kuid tubli keskerakondlasena uskus temagi alandamisvõimalust nägevat. Laua teine pool arvas, et see on lühiajaline ja lühinägelik samm. Selge oli, et sõltumatust oli hinnaarvestuses vähe.

Viimasel nõukogul mainiti põgusalt jaamade hinda, mitte taotletavat (koos taastuvenergia ja elektriaktsiisi, kummagi paari lisasendiga).
Oleme juba kokku leppinud, et edaspidi on nõukogu protsessis osaline. Vanadelt olijatelt sai aimu, miks ei segatud eriti end asjasse varem. Poliitiline surve oli pugenud nõukokku enesesse, seal oli esindatud ka otsene huvi ning üldkoosolek oli toosama Edgar, kellele ökonoomika ja rahva soov on üks. Kuna esineb lahknevusi, siis häda esimesele..

Peaministrid ei ela vaakumis ning saavad hindade eest isiklikud süüdistused niikuinii. Kui protsess on tehtud maksimaalselt sõltumatuks, ongi nad pressikal kehvas seisus. Öelda, et ETI on tark ja otsustab, ärritab kogu progressiivset üldsust hingepõhjani. Vähemasti teadmisvajadus PMl on, aga teadmist juhatuse valikul sedakorda polnud.

Väga sõltumatu ETI pole kah vaakumis. Tema juhiks kandideeris püüdlik keskerakondlane, aga asejuhiks üks saigi. Juht tuli mittesaanu meeskonnast. Mina ei tunne teda ega kahtlusta, aga küllap juba meenutatakse mõttetera erapooletuks olemisest ja sellena näimisest.
Juhatus käitus tava järgi, et nõukogu ei kinnita taotlust ega aruta, ning otsustas ka avaliku sõnumi päriselt enda peale võtta. Ma ei tea, kas küsiti igaks juhuks rohkem kui hädavajalik. Tean, et kuluaarides levib ette veendumus, et küllap küsiti.

Kui ETI vajab poolt aastat, on „väga informeeritud asjatundja” puhul, kes Postimehele lekkis, kaks võimalust. Ta kas bluffis või on insaider ja sedakaudu erapoolik. Loomulikult said selles kontekstis oma süüdistuse in corpore poliitikud , kuigi nende arvamused lähevad lahku.

Kindel, et tootmissisendid aina kallinevad ning kahjumiga tootmist ei tohi üritada. Ka praegune nullilähedane kasumlikkus on ebanormaalne. Hinna muutumatuks jäämine garanteerib kahjumi., investeeringute- ja tööjõupuuduse.
Kindel pole aga, kas meil on võimalik täiesti erapooletu hinnaarvestus. Kõige tõenäolisemalt jääb kaotajaks terve mõistus.