Hinnatõusumaraton algab elektrist

Hinnatõusumaraton algab elektrist
H. HAIN, 14. aprill 2004


Mõni aeg tagasi saime ajakirjanduse kaudu teada, et on algamas üks suuremaid hinnatõuse 2004. aastal – elektri hinna tõus annab valusaima löögi väiketarbijale. See on hinnatõusude maratoni algus.

Arusaadav on küll see, et energeetika arengukava koha-selt on tarvis renoveerida ülekandeliine ja mõnevõrra võib kasvada ka energiavajadus. Arusaamatuks jääb aga, miks peab hinna tõstmist tegema hinnalisade kaudu, mõeldes välja igasuguseid pakette, ampri- ja püsitasusid. Tekib küsimus, kas elekt-rienergia on kaup või teenus? Loogiliselt ja õiguslikult võttes on elektrienergia samasugune kaup kui see, mida tarbija ostab kauplusest või mõnest teisest ettevõttest ja mille ühikuks on kg või mõni muu ühik. Elektrit ostame me kilovatt-tundides.

Elektritarbijale jäävad hinnalisad arusaamatuks

Tarbijale jääb arusaamatuks, miks peavad Eesti Energia kõrgelt tasustatud ametnikud välja mõtlema keerulise hinnakujundussüsteemi ja hinna-lisasid nagu elektri edastamise tasu, ampripõhine võrguühenduse kasutamise tasu, kuutasu jne.
Tarbijat ei huvita, kuidas elekt-rienergia tarbijani transporditakse. Hind olgu ühe kW hind, kuhu on sisse arvestatud kõik kulutused. Siis saame me rääkida elektrienergia kokku-hoiust. Teistegi kaupade puhul, mida me ostame kindla ühiku alusel, ei pea me eraldi maksma transpordi- ja muid kulutusi. Nii peaks see olema ka elektri hinnaga – maksab siis 1 kW/h uus hind kas 1,3 või 1,4 krooni. Kõigile tarbijatele, kas see on siis suur- või väiketarbija, olgu hind ühtne. Hinnavahe on muidugi öö- ja päevatariifi ra-kendamisel.

Kes kelle eest maksab?

See väide, et suurtarbija mak-sab kinni väiketarbija kulutatud elektri, ei pea paika. Näi-teks, kui väiketarbija kasutab 20 A peakaitsme puhul 4–5 kW mootorit küttepuude tükeldamiseks või muudeks töö-deks, siis aastas tuleb seda aega kokku 2–3 nädalat. Suurtarbija ehk tootev ettevõte kasutab suurt võimsust aastaringselt mitmes vahetuses töötades 16 tundi ööpäevas. Asi on vastupidi – siit näeme, kes kelle eest maksab.
Energiaturu vabakslaskmine, millest rääkis majandus- ja kommunikatsiooniminister, ei tekita konkurentsi ega alanda hinda.
Juba praegu töötavad mitmed taastatud hüdroelektrijaamad. Kuna neil ei ole ülekandeliine, müüvad need toodetud energia Eesti Energiale etteantud odava hinna eest. Näitena võib tuua Põlva kombijaama, mis seisab juba mitu aastat ja millele Eesti Energia pakkus 32 senti kW eest. Küsimus seisneb selles, et kas Eesti Energia on kohustatudki ostma väiksematelt jaamadelt energiat, kui selleks ei ole vastavat seadust.

Energia tootmise ettevõtted ei sünni üleöö

Suurmonopoli tõkestamiseks energiaturu avamisel on tarvis Riigikogu poliitilist otsust, et elektrienergia tootmiseks sel-leks võimalikes piirkondades tekiks hüdro-, tuule- ja kombijaamad, millest saavad iseseisvad üksused, elektritootmise ühistud või aktsiaseltsid, millel on vastavalt tarbimisvõimsusele ka ülekandeliinid, mis erastatakse Eesti Energialt tegeliku amortiseerunud väärtuse alusel.
Samalaadsed elektrienergia tootmisettevõtted olid viie-kümnendatel aastatel. Tolle aja "Maaelekter", "Kommunaal-elekter" ja "Põllumajandus-elekter" tootsid elektrienergiat diiseljaamades ja hüdroelekt-rijaamades, neil olid oma ülekandeliinid ja alajaamad. Tarbimise suurenemisel osteti energiat juurde Eesti Energia võrgust kW hinna alusel.
Muidugi, need energia tootmise ettevõtted ei sünni energiaturu avamisel üleöö, kuid sellele tuleks kohe hakata mõtlema.

Elektri hinna tõus tabab kõiki

Ampripõhine võrguühenduse kasutamise tasu on sisuliselt vale, sest ampripõhine on sama mis kilovatipõhine. Mõlemad on seotud ju elektri tarbimi-sega, mitte peakaitsme suurusega. See on väljamõeldis, kuidas tarbijalt lihtsalt raha kätte saada mitte millegi eest. Kui tarbija maksab kW eest, siis ta teab, mille eest ta maksab ja tarbib nii palju, kui on taskukohane – siis on mõte ka elektrienergia kokkuhoiul.
Elektri hinna tõus puudutab iga inimest ja ma arvan, et seda küsimust peaks arutama ka rahva poolt valitud Riigikogu, väljendades oma seisukohta hinna kujundamisel.


Viimati muudetud: 14.04.2004